Rae valla vaatamisväärsused

Jüri kirik

Jüri kiriku suhteliselt madal tornikiiver jääb suurel Tallinn-Tartu maanteel sõitjale märkamatuks. Kirikuaia ja Lehmja tammiku põlispuude tihedad kroonid peidavad väheldase kiriku oma varju. Esimene kirik praeguse Rae valla territooriumil püstitati 1224. ja 1254. aasta vahel Vaskjalga, umbes 1 kilomeetri kaugusele praegusest Jüri kirikust, kuid juba 1401. aastal asus kirik oma praeguses asukohas Karla külas. Tõenäoliselt 14. sajandi keskpaiku ehitatud kirik oli kolme kandekonsooliga ja nelinurkse viilutorniga ühelööviline hoone. 1418. aastal on kirikut esimest korda mainitud Püha Jüri kirikuna, selle järgi on nime saanud ka asula ja endine kihelkond. 1884. aastaks oli kirik nii lagunenud, et selle kasutamine keelati.

Eesti Vabadusvõitluse muuseum Lagedil

Eesti Vabadusvõitluse Muuseum on asutatud 1994. aastal ning asub Lagedil Pirita jõekäärus Külma pargis. Eesti ainuke sõjamuuseum on asutatud Johannes Tõrsi eestvõtmisel. Siin on väljapanekud Eesti Vabadussõjas ja Teises Maailmasõjas võidelnud eesti väeosade kohta. Eksponeeritakse kasutusel olnud sõjatehnikat, relvi, sõjaväevorme ning paljut muud. Külastaja saab jälgida eestlaste võitlusteed erinevates armeedes Vabadussõjast kuni metsavendluseni välja.

Lehmja tammik

Jüri aleviku keskel Jüri Gümnaasiumist üle tee asub endise Rae vallamaja, tänase hooldekodu ees Rae kivi. Kivi tähistab Rae valla taasnimetamist 11. juulil 1991. Kivi juurest suunduvad rajad Jüri aleviku keskel laiuvasse Lehmja tammikusse.

Kurna park

Kurna mõisa park asub Kurna külas ning kuulub ajaloolise haldusjaotuse alusel Jüri kihelkonda. Park (keskkonnaregistri kood KLO1200378) võeti kaitse alla Harju Rajooni TSN Täitevkomitee üldkohustusliku otsusega nr 3, 24. juuni 1960. aastal. Tallinna ringteest kagus asuva pargi pindala on 10,9 hektarit ning see külgneb Kurna-Mõisaküla peakraavi ja Mõisaküla teega. Kaitsealusest osast jääb välja enamus mõisa sissesõidualleest, Üksiku Rüütli kõrtsi poole jääv tiik ja müüriga piiratud endisaegne tarbeaed/puuviljaaed/rohtaed. Mõisapargi rajamise kohta puudub informatsioon, kuid juba esimesel teadaoleval mõisaplaanil 1697. aastast on praeguse pargi ala ja seda ümbritsevad kivimüürid näha.

Rae koolimaja

1868. aastal ehitati Vaskjala külla Rae vallakool. 1888. aastal maha põlenud Rae koolimaja hoonete asemele kerkis aastaga uus koolimaja ning jätkus lastele tarkuse jagamine. Alates 1908. aastast töötas Rae vallakooli juhatajana tunnustatud pedagoog ja aktiivne ühiskonnategelane Johannes Ratassepp. 1920. aastast muudeti Rae vallakool viieklassiliseks algkooliks, aasta hiljem kuueklassiliseks.

Rae mõis

Esimesed teated Rae mõisast (saksa k Johannishof) pärinevad 1390. aastast. 1503. aastal oli mõis läänistatud Herman Lodele. Alates 16. sajandist kuulus mõis Tallinna Jaani Seegile ehk Püha Johannese hospidalile, olles viimase majandusmõisaks. Sealt pärineb ka mõisa saksakeelne nimi. Hiljem kuulusid nii see kui ka mõis Tallinna linnale (raele), mis andis paigale ka praeguse eestikeelse nime. Kuni 17. sajandini olid mõisal (seegil) hiigelsuured maavaldused, mis hiljem eraldati mitmete eraldiseisvate mõisatena (Mõigu, Lehmja, Kautjala).

Kautjala mõis

Kautjala mõis (saksa k Kautel) oli 17. sajandi lõpul loodud linnamõis, mil ta eraldati naabruses asuvast hiigelsuurest Rae mõisast. Alates loomisest kuni mõisa-ajastu lõpuni 1919. aastal kuulus mõis Tallinna linnale.

Peeter Suure Merekindluse Rae rooduvarjend

Peeter Suure Merekindlus püstitati Tallinna ja Mäkiluoto kaitseliinile. Eestis paiknevat kindluse osa nimetati Imperaator Peeter Suure Merekindluse mererindeks. See koosnes patareidest Tallinna lähedastel saartel ja neemedel, staabist, raudteesüsteemist, sideobjektidest, ladudest, ehitusjõududest jm. Suur osa mererinde patareidest asus praeguse Viimsi valla territooriumil: 19-st mererinde patareist asusid 9 patareid Naissaarel, 3 patareid Viimsi poolsaarel ja 2 patareid tollal Viimsi koosseisu kuulunud Aegna saarel.

Pirita jõgi, Vaskjala veehoidla

Pirita jõele avanevad kaunid vaated mitmes kohas Rae vallas. Üks neist ka Tartu maantee sildadelt. Pirita jõgi saab alguse Kõrvemaa loodeservast Pudusoost. Jõe kogupikkus on 105 km, valgla pindala 799 km², keskmine vooluhulk 6,7 m³/s. Jõe ülemjooksule on rajatud Paunküla veehoidla, keskjooksule Vaskjala veehoidla (paisjärv). Vaskjala paisjärve pindala on 84,5 hektarit, sügavus 2 – 3 meetrit ning sellest algab Pirita – Ülemiste kanal, mille kaudu juhitakse vesi Ülemiste järve. Pirita jõgi on Tallinna veevarustussüsteemi tähtsaim ühendustee, Harjuma üks suuremaid jõgesid. Väga maalilises looklevas orus Narva maanteest kuni Pirita kloostri juures oleva maanteesillani on jõgi võetud looduskaitse alla. Pirita jõge toitvatest allikatest on veerohkeimad kaunid Saula Siniallikad.

Jägala-Pirita kanal

Jägala-Pirita kanal (ka Kaunissaare-Patika kanal, VEE1089205) rajati Jägala jõe vee juhtimiseks Pirita jõkke 1987. aastal osana Tallinna veevarustus-süsteemist. See saab alguse Jägala jõel asuvast Kaunissaare veehoidlast ning suubub Pirita jõkke Patikal Veskitaguse külas. Kanal läbib Anija, Raasiku ja Rae valda ning selle pikkus on umbes 25 kilomeetrit.

Limu järv

Limu järv on umbes 12 ha suurune (keskkonnaregistri kood VEE2006500). Järv paikneb Seli külas. Järv on võrreldes varasemaga oluliselt väiksemaks kuivanud, kunagisest pindalast on alles umbes neljandik. Ära kuivanud alast on saanud õõtsik, mis ümbritseb järve igast küljest. Õõtsikule järgneb rabamännik. Limu järvel on linnu- ja veekaitseline tähtsus (eriti rohkesti pesitseb siin naeru- ja kalakajakaid) ning ta on kantud Eesti ürglooduse raamatusse. Järve pikkus on 650 meetrit ning laius 560 meetrit. Kaldajoone pikkus on 2815 meetrit. Põhi on kruusane ja paene. Järv toitub sademetest ja allikate veest. Trummi kraavi kaudu on järvel väljavool Leivajõkke, mis on Pirita jõe parempoolne lisajõgi. Järvest ida pool asuvad Seli küla moreenseljandikud koos rändrahnudega.

Mädajärv

Mädajärv on keskkonnaregistris kirjas kui Patika Mädajärv (VEE2006600). Seda põhjusel, et Mädajärvesid on Eestis mitu. Patika Mädajärv on samuti natuke ekslik nimi, sest tegelikult asub Mädajärv aga hoopis Suuresta külas. Mädajärv on umbjärv.

Kolme küla väli

Kolmekülavälja ääristavad Vaskjala, Pajupea ja Limu külad. Sajandeid on see väli säilinud puutumatuna oma looduslikus omapäras ja kauniduses, samuti on säilinud ajalooline maakasutus. Külade talumaju on ajast aega ehitatud väljaga piirnevatele aladele, välja arvatud Rae uus koolimaja (1933), mis haaras teatud maa-ala Kolmekülavälja äärest. Kolmekülavälja üldpindala on haritavate põldude, etteulatuvate sopistuste, Limu-Loo loopealsete ja üksikute rohumaadega kokku umbes 600 hektarit. Eesti Vabariigi ajal oli kasutatavat põldu Vaskjala küla taludel 156 hektarit, Limu küla taludel 120 hektarit ja Pajupea küla taludedel 170 hektarit - seega 446 hektarit puhast põldu ja 154 hektarit looduslikku rohumaad.

Vaskjala (Kapa/Karjavere) tamm

Vaskjala tamm on tuntud ka kui Karjavere tamm ja Kapa tamm. Vaskjala tammeks on teda hakanud nimetama inimesed väljastpoolt küla. Kapa tammeks hüütakse puud seetõttu, et nõukogude ajal oli Karjavere talu tühi ning Kapa vana peremees puhastas 1970-aastate paiku tamme ümbruse võsast puhtaks. Karjavere tamm kasvab Karjavere mäel, mis on ümbruskonna üks kõrgemaid punkte. Tamme kõrval kasvab veel mitmeid üksikuid noori tammesid. Vaskjala tamm on kaitse all looduskaitse üksikobjektina (keskkonnaregistri kood KLO4000301). Tamme tüve ümbermõõt rinna kõrguselt on 4,8 meetrit, kõrgus 22 meetrit ning võra läbimõõt 25 meetrit. Võra läbimõõdu tõttu ongi Karjavere tamm looduskaitse all – nimelt on ta suurimate võra läbimõõduga tammede seas Eestis.

Reima kadakas

Rae vald on kohalikul tasandil looduskaitse alla võtnud Suursoo külas kasvava kadaka (Kesk-konnaregistri kood KLO5000017). Kohaliku kaitse alla võeti puu Suursoo kadaka nime all. Puu kaitse-vööndi suuruseks määrati 9 meetrit, millest lähemal on keelatud igasugune majandustegevus, sh loodusvarade kasutamine, maavara kaevandamine, uute ehitiste püstitamine, sõiduki või maastikusõidukiga sõitmine, telkimine ja lõkketegemine.

Paraspõllu looduskaitseala

Paraspõllu looduskaitseala (Keskkonnaregistri kood KLO1000167) asub Harjumaal Raasiku ja Rae valla piiril. Kaitseala on loodud 1999. aastal haruldaste kaitsealuste taimeliikide ning nende elupaikade kaitseks. Alal asuvas madalsoos kasvab 19 kaitsealust taimeliiki, millest üks I kategooria alune. (Siin kasvab alpi võipätakas, püsiksannikas, koldjas selaginell, soo-neiuvaip, täpiline sõrmkäpp.) Samuti esineb kaitsealal sobivate elupaikade hävimise tõttu ohustatud linnuliik – rohunepp. Madalsood elupaigana eelistava rohunepi Euroopa viimased tugevad elujõulised populatsioonid ongi säilinud veel vaid Eestis ja Lätis. Linnule sai hukatuslikuks see, et tema elupaika - madalsood - on soodest kõige lihtsam põllumaaks pöörata. Kaitseala pindala on 476,5 hektarit. Paraspõllu soo on ulatusliku Peningi turbaraba kagusopp, mis piki Käpa ehk Silmsi oja kiiluna ümbritsevate moreenseljandike vahele sirutub.

Assaku nõiakivi

Vana–Tartu maanteel Assaku viadukti kõrval asub Euroopa suurima väikelohkude arvuga kivi – Assaku nõiakivi. Kivil on 405 kunstlikku lohku ja lai sile liurenn, mis annab tunnistust varasemast kasutamisest viljakusmaagia rituaalides. Lohkude arvult on ta esimene Eestis ja teine Euroopas. Pärast ristiusu Eestisse jõudmist on kivi keskele süvendatud ka rist. Kivi avastas 1964. aastal Oskar Raudmets.

Jüri kirik

Praeguse kiriku paekivist hoone ehitati 1885. aastal vähem kui aastaga keskaegse kiriku asemele. Vanast pühakojast on alles tornikellad (vanim on hiliskeskaegne), kaks renessanssstiilis kroonlühtrit ja veel teisigi kirikuriistu, samuti üks siledaks kulunud pealispinnaga keskaegne hauaplaat praeguse kiriku peaportaali mademena ja teine, hilisem, eeskoja põrandas. Kiriku projekti tegi parun Friedrich Axel von Howen (1845-1911), kes oli ka Iisaku kiriku ehitaja, Kuusalu kiriku ümberehitaja, Tallinna linnanõunik ja muinsuskaitsekomisjoni liige. Kirik pühitseti 15. detsembril 1885. Kirik on ehitatud neogooti stiilis. Esinduslikud on kiriku küljefassaadid, mille dominandiks on kolm avarat teravkaarset eri kõrgusele paigutatud akent. Inglise tuudorstiilist on järele aimatud vägagi omapärased kiriku siseruumi katvad puidust ristroietega rippvõlvid. Stiiliühtsesse kujundusse kuuluvad samuti puitpitsilise võrega altar maaliga ”Kristus ristil” (C. Greger) ja võidukaare lõunaküljel kõrguv kantsel, oreliprospekt ning hiigelsuur puidust kroonlühter 19. sajandist.

1930. - 1940. aastate vahel valiti kiriku sisekujunduse põhivärvideks eesti lipule sarnased värvid - sinine tumepruunis raamistikus lagi, valged seinad ja peaaegu mustad pingid.

Aastatel 1713 - 1748 oli siin pastoriks Anton Thor Helle, piibli eesti keelde tõlkija. 14. oktoobril 1989 avati Jüri kiriku kõrval esimese eestikeelse ”Piibliraamatu” trükist ilmumise 250. aastapäevaks ning Anton Thor Helle mälestuseks graniiti raiutud hiigelpaksu pronkspiibliga mälestusmärk (kavandanud Aino Jürjo, valmistanud Arvi Dina).

Mõnikümmend meetrit eemal seisab Eesti Vabadussõjas ja Esimeses maailmasõjas langenud sõdalaste mälestussammas (püstitatud 1926. aastal, autor Rix Vasard, taasavatud 1989. aastal).

Jüri kirikuaia hauatähiste seas on hulganisti 19. sajandist pärit omapärase kujuga suhteliselt õhukesest paekivist riste. Siin on leidunud erakordselt mitmekesiseid talupoeglikke sepisriste, sealhulgas katusriste. Kirikuaia sajanditepikkust vanust tunnistavad ratasristid. Üks neist, aastast 1683, on müüritud kiriku kagupiilarile, teine ratasrist aastast 1637 asub kirikuaias. Kirikuaias leidub ka ainulaadseid kiviriste.

Jüri kiriku ehitamise kohta on räägitud järgmist legendi: ”Jüri kirikut ehitatud ja ehitatud, aga kirik ei ole kudagi wiisi walmis tahtnud saada. Mis päeval ehitatud, vajunud öösel maa sisse. Wiimaks läinud meister targa käest nõuu küsima. Tark annud mehele seitsmet seltsi salarohtusid, käskinud meest järgmisel neljapäewa öösel neid rohtusid sisse wõtta ja siis magama heita. Siis saada talle unes üteldud, mis tal tulla teha. Mees teinud nii. Unes tulnud keegi ta juurde ja ütelnud: Wõta kolm Jüri nimelist meest ja pane elusalt altari kohta kiriku müüri sisse. Siis ei vaju kirik enam sisse. Meister wõtnud teisel päewal mehi appi, läinud mõisa wäljale ja wõtnud sealt tööliste hulgast kolm Jüri kinni. Need müürinud ta kiriku müüri sisse. Sest saadik ei vajunud müürid enam ja talle antud Jüride järele Jüri kirik nimeks."

Tekst: Turundustugi, Pildid: Indrek Kraus

Eesti Vabadusvõitluse muuseum Lagedil

Muuseumis on esindatud peaaegu kõik sõjaväevormid, mida eesti sõdurid neis sõdades on kandnud. Hoone keldris on suur, erinevatel ajaperioodidel kasutatud käsirelvade kogu. Muuseumi stendidel olevad väljapanekud kajastavad eestlaste osalust möödunud sõdades, sõjasündmusi, meie tuntud sõjaväejuhte ja nende elusaatusi. Samuti on väljapanekute hulgas palju sõjalugusid ja sõjas osalenute mälestusi kajastavaid raamatuid, dokumente ja sümboolikat.

Maja ümbritseb dendropark 106 erineva puu- ja põõsaliigiga.

Muusemi rajamise mõte sai alguse 1988. aastal, mille kohta Johannes Tõrs ise on jutustanud järgmist: „Muuseumi aluse maatüki ostis kunagi endale Eesti presidendi vend Voldemar Päts. Ta võttis lahti Narva-Jõesuus ostetud vene suurvürsti suvila, tõi rongiga siia ja ehitas uuesti üles. Kuna Voldemar Päts armastas kunsti, olid siin igal suvel koos noored skulptorid ja maalijad ja see koht kujunes noorte kunstnike koduks. Voldemar Päts oli Konstantin Pätsi vendadest ainuke, kes pääses 1944. aastal vabasse maailma.

1988. aasta 20. oktoobril tundsin, et pean siia rajama sõjaajalugu jutustava muuseumi. 83-aastaselt Külma pargi endiselt hooldajalt Reinkopilt saime mahapõlenud majast esimese foto. Tegime hooldaja abiga pargi korda. Siin kasvas 146 erinevat puu ja põõsaliiki. Mati Pätsi abiga saime Kanadast Voldemar Pätsi tütardelt veel mõned maja pildid, mille järgi Urmas Arike tegi maja projekti ning alustasime maja ehitamisega. 1991. aastal valmis rippsild ja Soomepoiste JR-200 ülemaailmsel kokkutulekul 1994. aasta võidupühal avasime muuseumi.

1999. aasta suvel ehitasime sillamajakesed, mis sümboliseerivad vana eestlaste linnust. Ühte neist tuleb edaspidi näituseruum, kuhu paigutame Rae valla territooriumilt leitud muinaseestlaste sõjariistad – kivikirved, nooleotsad ja teised sõjariistad, mida muinaseesti sõjamehed kasutasid raudrüütlitega võideldes. Paigaldasime siia ka mälestustule, mis süüdatakse kõigil Vabariigi tähtpäevadel. 1999. aasta 5. detsembril avasime muuseumis näituse “60 aastat Talvesõja möödumisest”. Lindi lõikas läbi Soome suursaadik.

2003. aastal 29. novembril tähistati Eesti Vabadusvõitluse Muuseumis Lagedil 85 aasta möödumist Vabadussõja algusest. 1944. aastal viisime läbi Narva piirkonna lahingute imitatsiooni, kus punaarmeelased üritasid korduvalt tulutult Narva jõge forsseerida, et selle läänekaldal sillapead moodustada. Eesti Leegioni võitlejatel õnnestus selliseid rünnakuid korduvalt suurte kaotuste hinnaga tõrjuda, sest taganeda polnud kusagile - nende selja taga oli Eestimaa. Punaarmee jõud jäid lõpuks siiski peale.

Muuseumi külastamiseks tuleb eelnevalt kokku leppida tel 676 6197

Külma park asub Lagedil Pirita jõe harude vahelisel saarekesel. Park on rajatud kunstnik Ott Kangilaski poolt kunagi saarekesel asunud Konstantin Pätsi noorema venna Voldemari talu maadele.

Vaata videolugu siit

Tekst: Turundustugi, Pildid: Indrek Kraus

Lehmja tammik

Oletatavalt üle 5000 aasta vanune Lehmja tammik asub Jüri asula südames Jüri-Aruküla maantee ääres. Tammiku sünni- ja kodukoht paikneb loopealsel, Kesk-Ordoviitsiumi Keila lademe avamusel. Niisiis kattis siinseid alasid umbes 450 miljonit aastat tagasi elurikas meri, mille setetest saigi tulevasele tammikule tugev alus. Lõpliku väljanägemise andsid siinsele maastikule jääaeg ja inimtegevus. Kõige hilisema mandrijää serva aeglustunud taandumisel, mis algas umbes 11 500 aastat tagasi, sulasid välja ka saadikud põhjamaadest: jääga siia kandunud graniit- ja gneisskivid. Tänapäeval ilmestavad need tammikut sammaldunud kivikülvide ja rändrahnudena.

Tammede keskmiseks vanuseks on 130 aastat. Siinse vanema põlvkonna tammede vanim elav tamm „Prohvet“ on korbaproovide alusel 374-aastane. Põlistammed on vanad, tihti madalad, kõvera tüvega ja väänlevad. Osa puid on täies kasvujõus, osa raugastunud või kuivanud. Kui tammevanureid hoolikalt silmitseda, paistab igaüks neist ilmekalt omanäolisena. Pole raske ette kujutada, et tegemist on isiksustega, kellest igaühel oma iseloom ja selja taga kirev elukäik.

Tamm oli muinasjal ja hiljemgi püha puu. Pühasid hiisi, mis olid enamasti tammikud, kasutati ohvritoomise paikadena. Looduskaitse all olev tammik on vana hiiekoht ja pühapaik.

Lehmja tammiku näol tegemist väga liigirikka kooslusega, samuti on tammik peatus- või pesitsuspaigaks paljudele linnuliikidele. Ühe vähese allesjäänud Eesti tammikuna on ta suurim ja haruldasim põlispuude kooslus Tallinna lähedal. Tammiku ulatus põhjast lõunasse on 400 meetrit ning idast läände 450 meetrit.

Lehmja tammik on üsna tüüpilise hansa pärimuse järgi tekkinud kahest pulmarongist, kes teineteisele teed ei tahtnud anda ning taplema läksid. Ellujäänud pruut ja peigmees, pulmalised ja preester moondati karistuseks tammedeks.

Räägitakse, et kui neid puid kirvega raiuda, tuleb tüvest verd. Rahvajuttude järgi tuntakse tammikus kolme nimelist puud: Pruut, Peigmees ja Peiupoiss. Kahte jämedamat puud otse maantee ääres nimetati Pruudiks ja Peigmeheks. Tee vastaspoolel asuvat eriti jändrikku tamme kutsuti ühe pärimuse järgi Kerjuseks, teise järgi Kirikuõpetajaks. Peigmees on tammiku vägevaim puu. Puu tervis on teiste ümbruse põlispuudega võrreldes tänaseni suurepärane. Tema tüve ümbermõõduks mõõdeti 1999. aastal 445 cm, kõrguseks 18 meetrit. Tüvi haruneb 3 meetri kõrgusel kolmeks. Pruut pole kahjuks meie päevadeni elanud.

Tammiku alal on ka mitmeid kinnismuistiseid. Huvipakkuvamad on vanade põldude jäljed - madalad kamardunud kivihunnikud, millel mõnikord kasvab mitmesaja aasta vanune puu. Selliseid varesid on näha eriti tammiku lõunaosas. Tammiku idaservas on suurem kivi, mille lael on väike kunstlik lohk. Teine sama liiki väikeselohuline kultusekivi paikneb tammikust 300 meetrit ida pool, Ussivälja allika servas. Sellel kivil on kogu pealispind tihedasti lohke täis. Mõlemaid kive on kasutatud kultusetalituseks I aastatuhandel e.m.a.

Tekst: Turundustugi, Pildid: Indrek Kraus

Kurna park

Kurna küla on muinasküla. Taani hindamisraamatus aastal 1241 on küla üles täheldatud kui Queronoiae. Kurna mõisa esmamainimine oli 1384. aastal Koiranea nimega, mil see kuulus Herman Esenbekele. Mõis on läbi ajaloo käinud käest kätte ja muutnud nime. Kandes nime Cournal kuulus mõis järjest von Treiden’itele (1475 - 1670), von Fersen’itele (1670 - 1733), von Schlippenbach’idele (1733 - 1745), von Derfelden’itele (1745 - 1800), von Lantingshausen’itele (1800 - 1833) ja von Knorring’utele (1833 - 1898). 1898 omandas Kurna mõisamaad sünnijärgne aukodanik Nikolai Koch, kelle valdustesse kuulus mõis kuni 1917. aastani, mil see müüdi Tallinna linnale 1 000 000 rublaga. Kurna oli pärast 1917. aastat ainus linnamõis ja see varustas piimasaadustega Tallinna linna hoolekandeasutusi. Mõisa asemele rajati 1949. aastal kolhoos „Rahva Võit“ ning lõpuks kuulus mõisakompleks A. Sommerlingi nimelisele sovhoosile. 2002. aastal tulekahjus peaaegu hävinud härrastemajas on paiknenud nii algkool, kauplus kui ka korterid. Kurna mõis ehitati madalale maale ning seetõttu kaevati maa kuivendamiseks 17. sajandi nälja ajal tiikide süsteem, mis on ühendatud pargist Ülemiste järve suunduvate kuivenduskraavidega.

Uue hingamise sai Kurna mõisapark 2018. aastal, mil Eesti Vabariigi 100-ndaks sünnipäevaks puhastati tiigid ja kogukond istutas 101 uut väärikat puud. Täna saab pargis mängida discgolfi, jalutada ja nautida kunsti. Erinevaid kultuurisündmusi korraldatakse lauluväljakul pargi südames.

Tekst: Turundustugi, Aivar Aasamäe 2021, Pildid: Indrek Kraus

Rae koolimaja

12. juunil 1932. aastal pandi nurgakivi uuele koolihoonele. Koolimaja ehitati keset lagedat põldu, ümber istutati kuusehekk. Uue koolimaja sisseõnnistamine toimus 24. septembril 1933. Kool kujunes kiiresti ka kogukonnakeskuseks. Siin harjutasid näiteks Jüri Muusika Seltsi pasunakoor ja laulukoorid, toimusid tantsuõhtud, etendati näidendeid. Kooliharidust jagati hoones ligi 40 aastat. 1970. aastal likvideeriti Sommerlingi külanõukogu algkoolid, nende hulgas ka Rae Algkool. Ümbruskonna lapsed alustasid oma kooliteed Lehmja 8-klassilises Koolis ning peale selle sulgemist 1980. aastal avati Jüri Keskkool (nüüdne Jüri Gümnaasium).

Alates aastast 2017 haldab Rae Koolimaja Rae Kultuurikeskus. Samal aastal avati seal rahvusvaheline Vaskjala Loomeresidentuur, mis on kohtumispaik loomeinimestele, visuaalkunstnikele, muusikutele, kirjanikele ja teistele oma kunsti tegemiseks ja publikule näitamiseks. Loomekeskkond pakub loojatele majutus- ja tööruume, toetades neid ka avalike ürituste, näituste, kontsertide, etenduste, töötubade ja kultuurisündmuste korraldamisel.

Tekst: "Rae valla loodus- ja kultuuriväärtused" 2012, Toomas Aru 2021

Pildid: Indrek Kraus

Rae mõis

Tõenäoliselt oli mõisas (seegi tähtsust arvestades) juba keskajal kivihoonestus, see ei ole aga meie päevini säilinud. Praegune peahoone - kõrgel soklil asetsev ühekorruseline viilkatusega historitsistlik kiviehitis - on ehitatud 1850-ndatel aastatel. Tõenäoliselt samast ajast pärineb ka hulk kõrvalhooneid. Need ei moodustanud stiilset korrapärast ansamblit, vaid ääristasid peahoone esist pikka ja kitsast väljakut, mis toimis ka mõisa majandushoovina. Mõisa park oli väike ning paiknes väikese puudesaluna vaid peahoone tagaküljel.

Kuna tegemist ei olnud era-, vaid linnamõisaga, ei olnud esinduslikult lahendatud ka mõisasüdamesse sissesõit. Kahe kilomeetri pikkune looklev tee (Tartu maantee vanalt trassilt) ei suundunud mitte peahoone keskteljele, vaid hoone ja väikese pargi kõrvale, kust pääses hooneesisele majandushoovile.

Tekst: http://www.mois.ee/ 24.09.2021, fotod: Indrek Kraus

Kautjala mõis

Ajalooliselt Tartu maanteelt viib mõisasüdamesse 1,8 kilomeetri pikkune tee. Selle tee viimased 300 meetrit olid suunatud otse peahoone keskteljele, kuid mitte küljele, vaid otsafassaadile, kus asus peasissekäik. Kõrvalhooned asetsesid üsnagi korrapäratult peahoone läheduses, ümbruses oli ka väike park.

Mõisa ühekorruseline, lameda kelpkatusega kivist peahoone on ehitatud 1850-aastatel. Praeguseks on peahoone säilinud enam-vähem algkujul, kõrvalhooned aga enamikus ümber ehitatud. Suur osa peahoonest lääne pool asuvaid kõrvalhooneid on sealse talumajapidamise käsutuses. Vana sihiteena kujundatud sissesõidutee on kaasjal muutunud nimetatud talu hoovi viivaks teeks, peahoone ja mõisapargi juurde pääseb väikese kaarega põhja poolt kõrvalhooneid.

Tekst: https://mois.ee 04.10.2021, Pildid: Indrek Kraus

Peeter Suure Merekindluse Rae rooduvarjend

Rae vallas asuv Rae positsiooni rooduvarjend kuulub III kaitsesektorisse. Kaitsepositsiooni projekt kinnitati 23.08.1916. Rae positsiooni rooduvarjend oli tugevaim ühtsesse süsteemi koosnevast 3-osalisest varjendist, mis võisid arendada koostööd, kuid vajadusel jätkata vastupanu iseseisvalt. Varjend oli ümbritusetud ühisest kaevikuvööndist, koosnedes omakorda neljast kaitsepunktist. Positsioonile nähti ette 15 suurt betoonvarjendit, kõik omavahel tunnelitega ühendatud. Sel moel võis ühest kohast teise liikuda kaitstult ja kiiresti. Kuid valmis ainult üks rooduvarjend välismõõtmetega 9 x 41 meetrit. Tunnelite tegemiseni ei jõutud. Säilinud on ka kindlustatud punkti servadele rajatud kaevikuvööndi osi.

Kaitseehitise betoonlagi on 2,5 meetri paksune, sama kõrged on selle all asuvad ruumid. Fassaadi ette lõhati kahelt poolt kaldteena laskuv süvend, kust pääses uste juurde. Betoonkehandit kaitseb veekindel kiht, mis koosneb tõrvapapist, asfaldist ja selle peal olevast mulla ja muru kihist. Fassaadi märgumise vältimiseks paigutati selle ülaossa plekist pikk sadeveevari. Sissepääs on ehitatud välistades mürsukildude sattumist siseruumidesse. Akna- ja uksepiidad ning uksed olid rauast, lael asusid korstnaavad. Siseruumides kulges rinde pool piki varjendit koridor, kust avanesid uksed tubadesse. Siselaed toetusid külg külje kõrval asetsevatele sirgetele või kaarjatele raudtaladele. Koridorist suundus käik ühendustunnelisse.

Tekst: Turundustugi, Pildid: Indrek Kraus

Pirita jõgi, Vaskjala veehoidla

Tekst: Turundustugi, Pildid: Indrek Kraus

Jägala-Pirita kanal

Kanal on isevoolne, vee vooluhulga reguleerimine toimub Kaunissaare hüdrosõlmes. Kanal on eesvooluks metsa- ja põllumaade kuivenduskraavidele.

Tekst: Keskkonnaportaal 2021, Pildid: Indrek Kraus

Limu järv

Limu järv on ümbritsetud Limu rabaga. Piirkonnas on veel teinegi tähtis piirkond. Nimelt järvest lõuna poole jääb looduskaitsealune Limu raba hoiuala. Hoiuala kaitse-eesmärk on niiskuslembeste kõrgrohustute, liigirikaste madalsoode ja puisniitude kaitse. Limu raba hoiuala pindala on 30 hektarit. Veepeegli pindala 12 hektarit.

Tekst: "Rae valla loodus- ja kultuuriväärtused" 2012, Pildid: Indrek Kraus

Mädajärv

Mädajärve pikkus on 260 meetrit ja laius 230 meetrit ning veepeegli pindala 4,3 hektarit.

Rabajärvede kalastik on üldiselt liigivaene. Peamised liigid on ahven ja haug. Sammaldest on ülekaalus erinevad turbasamblad ehk sfagnumid, vähem on metsasamblaid. Erinevaid samblaliike võib rabas leida kuni 20. Rohu- ja puhmarinne on suhteliselt liigivaene, enamesinevad on kanarbik, sinikas, mustikas, pohl ja kukemari. Rabas kasvavatest marjadest on jõhvikas kõige suurema viljakandvusega. Arvestuslikult võib jõhvika aastane saagikus olla üle 200 kg/ha.

Tekst: Rae valla loodus- ja kultuuriväärtused" 2012, Pildid: Indrek Kraus

Kolme küla väli

Tänapäeval on Kolmekülavälja endised põllumaad enamjaolt ümbruskonna talunike harida.

1219. aastal, Põhjala ristisõdade käigus vallutas Taani kuningas Valdemar II Võitja Põhja-Eesti. Vaskjala muinaskihelkonna 29 külast sai kuninga omandiks 23 küla, sh Limu, Pajupea ja Vaskjala küla. Vaskjala küla oli üks muinaskihelkonna suuremaid külasid (27 adramaad). Kuningas lasi ehitada Kolmekülaväljale mõisa ja kabeli, alates 1223. aastast haldas seda mõisa ja kabelit kuninga poeg Knud, kelle Valdemar II Võitja 1220. aastal oli nimetanud Eestimaa hertsogiks (kuningas lahkus Eestist 1219. aastal ja tagasi enam ei tulnud). Kas Kolmekülaväljal asus ka tänase Jüri kirikule eelnev Vaskjala kirik, pole teada.

Legend räägib, et igal öösel kogunevad Kolmekülaväljale Limu, Pajupea ja Vaskjala küla nõiad, et aru pidada, kuidas on lood Kolmekülaväljaga, nende kodupaigaga, kus nad saavad koos lõpmatuseni pidutseda. Senini on nad külade elanikega rahus elanud.

Tekst: Varje Malsroos 2021, Pildid: Indrek Kraus

Vaskjala (Kapa/Karjavere) tamm

Kunagi varem, atlantilises (8000 - 5000 aastat tagasi) ja subborreaalses (5000 - 25000 aastat tagasi) kliimastaadiumis oli siinne ilmastik tunduvalt pehmem kui tänasel päeval, ligikaudu samasugune nagu praegu Saksamaal. Siin olid laialt levinud tammemetsad ning taimestiku ja loomastiku hulgas leidus palju selliseid liike, mis praeguseks kadunud või haruldaseks muutnud. Siinne kliima jahenes ning koos sellega hakkas ka tammede osatähtsus Eesti metsades vähenema. Praegused tammikud on suuresti jäänukid varasemast soojemast perioodist.

2010. aastal rajas vallavalitsus talgute korras Karjavere tamme juurde laudtee.

Tekst: "Rae valla loodus- ja kultuuriväärtused" 2012, Pildid: Indrek Kraus

Reima kadakas

Reima kadaka tüve ümbermõõt rinnakõrguselt on 129 cm ja kõrgus ulatub 7 meetrini. Puu vanust hinnatakse 300 aasta peale. Nende andmetega võiks siinse kadaka jämeduselt paigutada Eesti kadakate seas teise kümnesse, jämedaim on Raplamaal kasvav kadakas, mille tüveümbermõõt on 201 cm.

Kohalike seas liigub legend, et Suursoo kadaka all on Põhjasõja ajal jalgu puhanud Rootsi kuningas Karl XII koos oma sõjaväega. Kadaka kõrvalt läks mööda Põhjasõja-aegne tee Tallinna. Hiljem on selgunud, et Karl XII legend on seotud hoopis Suursoo külas paikneva Jõepere künnapuuga (rahvasuus Jõepere jalakas).

Tekst: "Rae valla loodus- ja kultuuriväärtused" 2012, Pildid: Indrek Kraus

Paraspõllu looduskaitseala

Tekst: "Rae valla loodus- ja kultuuriväärtused" 2012, Pildid: Indrek Kraus

Assaku nõiakivi

Tohtrikivide suurtesse lohkudesse on komme panna õnne leidmiseks münte, kivilt mündi võtmine toob aga õnnetust.

Rae vald on rikas kultusekivide poolest – siin on kokku avastatud üle 100 kultusekivi. Kividesse süvendatud lohkude läbimõõt on tavaliselt 4-9 cm, sügavus 1-5 cm. Selliseid lohke võib ühel kivil olla mitu, mitukümmend või harvadel juhtudel koguni mitusada. Lohkude eesmärki ei osata üheselt seletada. Neid on seostatud Skandinaaviast pärit surnute ja kivikultuse ning viljakusmaagiaga. Kuna kivid asusid muinasasulatest eemal põldudel, on neid seostatud ka alepõllundusega. Lohud on enamasti kivi peal, mõnikord ka külgedel. Lohkude paiknemine kivi külgedel või isegi kivi all viitab sellele, et neid lohke ei ole kasutatud ohverdamisel mingi vedeliku või vee kogumise ja valamise kohana.

Tekst: Turundustugi, Pildid: Indrek Kraus