Soo aastaraamat 2021

Tooma soojaamas teostati 2021. aastal veetaseme mõõtmisi põhjaveekaevudes, laugastel, soo-pinnaveekaevudes ning kuues veetaseme jaamas kraavidel ja ojadel. Veetaseme jaamades arvutati ka äravool. Männikjärve rabas mõõdeti aurumist, pinnase külmumist ja lume paksust. Meteoroloogilisi mõõtmisi teostati mineraalmaal ja Männikjärve rabas automaatjaamades.

Ülevaade hõlmab hüdroloogilist aastat 2020/2021 ja kalendriaastat 2021. Aastakeskmised temperatuurid ületasid pisut pikaajalisi keskmisi, kuid maksimum- ja miinimumtemperatuurid jäid ületamata. Talvine sademete hulk oli pikaajalisest keskmisest suurem, aga esines mitmeid sulaperioode ning kevadine suurvesi jäi väga tagasihoidlikuks. Suvi oli soe ja sademete kogus juunis-juulis võrreldes pikaajaliste kuu keskmistega väike, seetõttu jäid veetasemed juunist oktoobri lõpuni väga madalaks. Madala veetaseme tõttu oli ka kobraste elu raske ja neil tuli ellujäämise nimel varasemast rohkem paisude ehitamisega tegeleda.

Kõik andmed on saadaval masinloetaval kujul. Telli endale huvipakkuvad andmed  SIIT  või saada päring e-posti aadressile teenused@envir.ee.

Meteoroloogilised mõõtmised toimuvad mineraalmaal ja Männikjärve rabas paikneval meteoroloogiliste vaatluste väljakul. Väljakute kaugus üksteisest on 1,0 km linnulennult ja kõrguste vahe on 10 m. Mõõtmisi teostavad automaatseadmed aastaringselt ja andmed laekuvad otse andmebaasi. Mõõdetavad parameetrid on õhutemperatuur, õhuniiskus, tuul, sademed, temperatuur maa- ja soopinnal, ning turbalasundi ja mulla temperatuur erinevatel sügavustel kuni 3,2 m sügavuseni.

Aasta keskmine õhutemperatuur oli madalam kui eelnenud aastal, kuid pikaajalisest keskmisest siiski kõrgem – rabas 0,7 kraadi kõrgem mineraalmaa õhutemperatuurist. Maksimumtemperatuur esines mõlemal väljakul 23. juunil ning soos oli see 33,6°C ületades mineraalmaad +0,4 kraadiga. Miinimumtemperatuurid esinesid samuti samal päeval, 18. veebruaril ja taas osutus ’’võitjaks’’ sooväljak -30,7 kraadiga ületades mineraalmaa oma lausa -3,1 kraadiga.

Maksimutemperatuur maapinnal oli 53,7°C ja rabapinnal 52,6°C, mõlemad esinesid samal päeval 26. juulil. Eelneval aastal olid maksimumtemperatuurid maapinnal 44,7°C ja rabapinnal 41,9°C, seega ületasid maa- ja soopinna maksimumtemperatuurid märgatavalt 2020. aasta omi. Turbalasundi temperatuur 3,2 m sügavusel oli aasta lõikes küllaltki stabiilne kõikudes vaid 1,4 kraadi piires. Kuna õhutemperatuuri muutused jõuavad pinnase sügavustesse väga aeglaselt, toimub 3,2 m sügavusel temperatuuri muutus vastupidiselt õhutemperatuuri muutustele. Talvine maksimumtemperatuur 7,8°C langes juuni ja juuli kuuks miinimumtemperatuurini 6,4°C ning tõusis siis taas tasapisi 7,8 kraadini novembriks-detsembriks.

Sademete poolest oli aasta tagasihoidlik, võrreldes eelneva aastaga oli sademete aastane kogus 32% väiksem ning sooväljaku sajuhulk 15% väiksem mineraalmaa sademetest. Päevane suurim sajuhulk oli mineraalmaal 17. augustil 26,1 mm ning sooväljakul samal kuupäeval vaid 20,5 mm. Pikim sademeteta periood kestis 14 päeva, 26. septembrist kuni 10. oktoobrini. Soos oli kõige sajusem augustikuu, mil esines vaid kuus sademeteta päeva ning kuu sademete summa oli 130,7 mm, mis on 49% suurem kuu pikaajalisest keskmisest (87,7 mm). Augustikuu suurim sademete kogus 219,6 mm oli aastal 2003.

Aastatel 1969-72 on põhjavee taseme mõõtmiseks raba äärealadel ja mineraalmaal rajatud 13 puurkaevu. Kaevud on rajatud erinevate sügavustega, millest väikseim sügavus on 2 m ja suurim 20 m. 2021 hilissügisel paigaldati kõikidesse kaevudesse andmeedastusega salvestid, mis mõõdavad veetaset kord tunnis ja edastavad andmed otse andmebaasi. Varasemalt käidi andmeid kogumas arvutiga kord kuus ja neljas kaevus toimusid mõõtmised manuaalselt. Võrreldes eelneva aastaga oli kõikides kaevudes veetase madalam, kuid pikaajalistest keskmistest olid veetasemed kõrgemad. Sademete vähesus juuni- ja juulikuus mõjutas ka puurkaevude veetasemeid ning juuni ja juuli veetasemed langesid väga madalale. Väiksema sügavusega kaevud 1176A ja 1177A jäävad sademete vähesuse tõttu tihti kuivaks ning 2021. aasta kuiv periood algas mõlemas kaevus samaaegselt 9. juunil ja kestis kuni aasta lõpuni. Pikim pikaajaline kuiv periood esines kaevus 1176A, alates 09.05.2002 ja kestis kuni 31.03.2003. Seega rekordid jäid ületamata.

Aastatel 1951-1970 rajati Männikjärve ja Linnusaare raba veetasemete mõõtmiseks 11 mõõtekaevu, viis laukavaia ja paigaldati Mustjõe veemõõdulatt. 2021 hilissügisel paigaldati kõikidesse raba veetaseme mõõtepunktidesse andmeedastusega salvestid, mis fikseerivad andmed kord tunnis ja edastavad andmed otse andmebaasi. Varasemalt käidi andmeid salvestitelt kogumas kord kuus arvutiga. Kuna sademete kogus oli tagasihoidlik jäid veetasemed madalamaks eelnenud aastast, kuid võrreldes pikaajaliste keskmistega olid veetasemed kõrgemad. Eelnevast aastast kõrgemad veetasemed esinesid jaanuarist mai lõpuni, sealt edasi juunist kuni aasta lõpuni olid veetasemed kõikidel kuudel madalamad. Maksimaalsed veetasemed esinesid mõõtepunktides erinevalt, veebruari lõpust kuni maikuuni. Miinimumveetasemed mõõdeti aga kõikjal juulikuu lõpus.

Soovee äravoolu mõõtmiseks on rajatud kuus veetaseme jaama sood ümbritsevtele kraavidele ja ojadele. Veetasemed mõõdetakse hüdromeetriajaamade kontrollsängi paigaldatud mõõtülevoolu kilbil, Tulijärve hüdromeetriajaama veetaseme andmed on arvestatud trapetsikujulise kontrollsängi põhjast. Hüdromeetriajaamade kaevudesse on paigaldatud veetaseme salvestid, mis fikseerivad veetaseme muutused kord tunnis ja edastavad andmed otse andmebaasi. Mõõdetud veetaseme alusel arvutatakse äravool.

Aasta veetasemete maksimumid mõõdeti kevadise suurvee ajal veebruari ja märtsi lõpukuupäevadel. Sügisene sademetest tingitud maksimaalne veetase mõõdeti sood ümbritsevatel kraavidel ja ojadel 8. novembril. Aprillist alates olid veetasemed väga madalad kuni hilissügiseni, kraavid ja ojad olid tihti kuivad. Kõige kuivem oli juulikuu viimane dekaad, mil kõik veemõõtejaamad (v.a. Tulijärve) olid kuivad. Aasta madalaim veetase oli ka Tulijärve veemõõtejaamas juulikuu viimasel dekaadil. Pikim kuiv periood 162 päeva esines Tooma-V hüdromeetriajaamas, alates 25. mail ja kestes kuni 5. novembrini.

Maksimaalsed vooluhulgad olid Tooma-IV ja Tooma-VII jaamades 8. novembril, teistes jaamades aga kevadise suurvee ajal märtsis. Kuna aastased maksimaalsed veetasemed olid tagasihoidlikud polnud ka maksimumvooluhulgad väga suured, jäädes tublisti alla pikaajalistele maksimumidele. Tulijärve aasta keskmine vooluhulk oli 23% väiksem eelnevast aastast, kuid pikaajalisest keskmisest pisut suurem. Teistes äravoolu mõõtepunktides olid vooluhulgad eelnevast aastast väiksemad rohkem kui 62% ning ei ületanud ka pikaajalisi keskmisi. Suurima vooluhulgaga on pikaajaliselt olnud aprillikuu ja sügiseti november, jäädes koguselt siiski väiksemaks aprillikuisest vooluhulgast.

Aurumismõõtmistega alustati Toomal 1960. aastal. Selleks paigaldati soos peenar-älve mikromaastikul asuvale meteoväljakule neljast lüsimeetrist koosnev aurumismõõtel ning mõõtmiste läbiviimiseks mehaaniline tõstekraana. Aastal 2019 paigaldati väljakule päikeseenergial töötav lüsimeeter, millega saab mõõtmisi teostada ööpäevaringselt ja andmeedastus toimub koheselt andmebaasi. Aurumismõõtmised veepinnalt algasid 1968. aastal, mil paigaldati puis-laukarabas asuvale laukale sadememõõteli anumast ja veetaseme mõõtmise anumast koosnev aurumismõõtel. Aastal 2020 soetati päikeseenergial töötav automaatmõõtur, mis teostab mõõtmisi ööpäevaringselt ja edastab andmed otse andmebaasi.

Pinnase külmumist rabas mõõdetakse kolmel erineval mikromaastikul: peenar-älve, peenar-lauka ja männi-puhma. Lume mõõdistamisi teostatakse samuti kolmel erineval mikromaastikul ning lisaks ka metsamaastikul. Lume veevaru arvutamiseks mõõdetakse lume kõrgus ja tihedus.

Sügise lõpp oli soe ja miinustesse langesid päeva keskmised temperatuurid alles novembrikuu lõpus. Detsembri esimesel dekaadil esines päevi, kus temperatuur langes alla -20 kraadi. Pinnase külmumine soos algas 9.detsembril, kuid detsembri keskel esinenud nädalane plusskraadidega periood sulatas taas pinnase. Kuu lõpuks sadas maha korralik lumikate, mis kaitses pinnast külmumise eest kuni veebruari lõpuni ning uuesti algas külmumine 28. veebruaril ja kestis kuni 27. märtsini. Võrreldes eelneva aastaga algas pinnase külmumine 9 päeva hiljem ja lõppes 112 päeva hiljem. Külmumisperioodi pikkuse suure erinevuse põhjustas eelnenud aasta erakordselt soe talv. Maksimaalne pinnase külmumissügavus oli vaid 11 cm ja see mõõdeti peenar-älve mikromaastikul 24. märtsil, mis on tunduvalt väiksem pikaajalisest maksimaalsest külmumissügavusest (56 cm 21.03.1972).

’Lumi tuli maha ja valgeks läks maa’ 21.detsembril, kattes esialgu maapinna vaid mõne sentimeetrise lumevaibaga, kuid aasta lõpuks sadas maha juba korralik lumikate. Jaanuaris oli lume keskmiseks kõrguseks üle 20 cm ning veebruaris juba üle 30 cm. Lumikate rabas sulas 24. märtsiks. Maksimaalne lume kõrgus 33 cm mõõdeti rabas 20. veebruaril olles pikaajalisest maksimumist poole väiksem (67 cm 09.01.2011).

Soovee keemilise koostise määramiseks võeti veeproovid Linnusaare hüdromeetriajaamas Linnusaare oja vee pindmisest kihist (0,10-0,20m) neli korda aastas. Analüüsid on tehtud Keskkonnauuringute Keskuse laboris.

Juunis toimus Toomal Keskkonnaagentuuri hüdroloogiaosakonna töötajate õppeseminar. Lisaks aruteludele käidi soos tutvumas uute paigaldatud mõõteseadmetega.

WMO tunnustas Tooma soojaama mineraalmaa meteoväljakut kui SAJANDI JAAMA!!! Novembris paigaldati ka metallplaat aiale ning anti üle asjaomane tunnistus.

Hilissügiseks paigaldati kõikidesse puurkaevudesse ja laukavaiade mõõtepunktidesse andmeedastusega veetaseme salvestid, mis fikseerivad andmed kord tunnis ning edastavad andmed otse andmebaasi.